Kuid siiski, mõte kerib edasi, hetk tagasi sain aru, et riiklikul tasandil peaks välis-kui sisepoliitikagi olema selline, et me kellelegi midagi peale ei sunni ja laseme inimestel end välja elada, eriti kui sellest ohtu ei teki.
Nüüd on maalitud hundist (karust) koletis, kes on pahatahtlik tibla, pööranud eesti keele õppimisele selja ja mõtleks vaid – julgeb isegi oma isa haual käia.
Oo ja, “kindlasti” on see provokatsioon ja kellegi sepitsus.
Kuid venelane vaatab ikka itta ja jääbki vaatama. Mis selles on halba? Oma juuri igatseb igaüks tundma õppida. Oma esiisade maale soovib igaüks head.
Ja ma ei usu, et siinsed venelased oleksid huvitatud, et Eesti muutuks Venemaa provintsiks. Järelikult on eestlaste pime viha ikka liiga hävitav olnud. Mustadest vihmapilvedest vaatab taas midagi Siberitaolist vastu, aga kaela see meile tuleb, sest oleme endile ise häda kaela kutsunud.
Me kõik oleme esmalt inimesed…rahvusteks saame siis, kui dokumentidesse vastav märge tehti. Vastandamine on ennegi hukutav olnud. Samuti soov kedagi muuta: nii on see venelaste, eestlaste, ameeriklaste, iraaklaste, juutide või ükskõik millise rahvuse puhul. Inimene on loodud lendama, seda lendu nautima. Ta on loodud heaks, aga kuri tuleb lihtsalt valest mõtteviisist. Me aheldame teised oma soovidesse ja tahame muuta teda enda jaoks mugavaks.Miks?
Lisa kommentaar