VALGAST TAGASI, 2006

2006 No on suvi!
–
Selles on palju olnud õpetliku, kuid kirjutama ma sellest veel ei rutta. Las seedib, käärib ja kinnistub. Ükski suvi pole mu elus olnud nii eriline.Ühte ütlen – selle teevad eriliseks inimesed.
__
Leidsin isegi oma lemmikviiulikontserdi üles. Olen seda elus sadu kordi kuulanud (nüüd oli pikem paus, sest plaat on kriipivaks kuulatud)ja ära ei tüüta. See on mitmekihiline, kaasahaarav, unustamapanev:

2.osa:

–
–
2005

Põnevad inimesed tulevad mu ellu nagu armastuski – harva, kuid see-eest jõuliselt ja lummavalt. Olen eilsete külaliste mõju all ja otsisin Internetist neist infot.

Leidsingi!

<————-

Panen oma blogisse kõigepealt Anne-Mari foto ja hiljem Katrini oma (kui temast hea foto leian). Nad mõlemad on ilusad inimesed nii otseses kui kaudses mõttes. Nendest taktitundelisemaid ja mõistvamaid inimesi annab otsida. Loodan väga, et saan neile anda midagi sellist, mida nemad mulle juba on andnud – see on kullast kallim väärtus – ….aga ma ei ütle, mis see on. Ilmselt paljud ehk ei hindagi inimestes seda, mis mina. Ütlen vaid, et pole oluline, mida sa sõpradelt saad – tähtis on teada, et keegi on justkui loodud sind rõõmustama oma põhimõtete ja ellusuhtumisega. Ei salga samas – mul on neilt palju õppida.

TÖÖPÕLD

2006
Aasta eest algasid minus tohutud muudatused ja nüüd võin öelda, et olen nagu nägijaks saanud. Keskkond on muutunud ja mina ka.Olen ma halvemaks või paremaks saanud? Oleneb kelle ja mille suhtes. Rumal on see, kes arvab, et olen endine Tiiu. Kahju muidugi, et samaks jääjad eeldavad seda teisteltki.
Lehti ja blogisid, vabandage väga, ma enam peaaegu ei loe.
–
Mis värvidesse puutub, siis söön oma sõnu, sest riietuses on mul nüüd palju valget, kuid endiselt domineerib punane.
—
Aed on algusjärgus. Paari aasta pärast ei tunne teda taas ära. Kusagil juunikuu piltide seas saab näha ka tänast aeda, mitte seda põhu- ja kivihunnikut siin.
—-
2005

Lehed ja blogid said täna õige kiiresti loetud. Mind tõmbab pigem õue. Eile hilisõhtul olin kaua väljas, kõik oli nii liikumatu ja vaikne, ainult ühel korral hakkas tuuleroos vaikselt sahisema. Istusin kaskede all ja vaatasin eemalseisvate puude latvu: tohutu suure karu ja inimkuju piirjooned ilmestasid vaikelu. Ükski lind ei häälitsenud, isegi vist rohuirtsud ei siristanud.Olin loodusega üks…ja tahan veelgi olla.
Blogimine on päris vahva, sest see on ka omamoodi loomine.Mait küll laidab mu blogi kujundust, ent ma olen eluaeg armastanud üle kõige punast värvi ja jäängi armastama, selles elus kindlasti. Kui võõrastes blogides ringi tuulan, siis teatud kujundusega blogidest lähen kiiresti teiste juurde. Väga palju armastatakse musta fooni, aga ka valge on väga domineeriv. Mulle tähendab valge haiglat ja must surma – ei taha neid kahte värvi ka oma riietusse domineerima. Looduses on nad omal kohal, aga mitte minus. Mustvalges maailmas elada ka ei taha , kuigi paljudes asjades armastan korda. See on mul raudselt isalt. Mõtlen üldse talle väga sageli, tunnen isegi ta lõhna, aga temast aru saama ma ei hakka. Samas mul pole talle midagi ette heita. Emalt olen õppinud sallivust ja tänu talle pole mu maailm vist kunagi olnudki mustvalge, ainult naiivsust on seal veel praegugi omajagu. Kuid isa moodi töös lemmiktegevust nägema/kogema olen ammu hakanud ja tänanegi päev tuleb töine. Seda enam, et nüüd on Madis haigeks jäänud.
Blogimise juurde tagasi tulles naeran ma heatahtlikult kõigi nende üle, kes blogijaid paika panna tahavad, kes teistest paremad ja huvitavamad üritavad olla. Kui Tuuli Koch hetkel ei mõista, miks inimesed blogi peavad, siis on see tema probleem.Minu probleem , väga meeldiv muideks, on pildilt näha. Kas ma kujundan aia astmeliseks, kividega, puidust, okstest, milliste lilledega? Vaatame, mida toovad järgmised olulised kuud – septembris ja oktoobris on istutamise aeg.

—————————————————-

15.00

Linnas läks kaua aega, aga olen jõudnud juba palju aias ära teha. Nüüd torman veel raamatukokku ja ehk õhtul õnnestub külalistega aega veeta.

——————–

23.55

Täna esinesid kirgliislased meie kirikus ja tänu sellele sain vaheldust kodustele toimetamistele. Kontserdile mineku asemel eelistasin last hoida…alles hetk tagasi taipasin, et kui on valida, kas laps või kontsert, siis mina valin esimese. Õnneks Anne-Mari ostis kirgiislaste CD- plaadi ja kodus kuulasin seda huviga. Kuid miks ma ikkagi ei kipu enam välja igasugustele kultuuriüritustele? Noorena ahmisin endasse väljastpoolt tulevat, nüüd naudin iseenda seltskonda või muusika kuulamist üksinda. Kuid ilmselt on põhjus ikkagi ka energias, mida pole enam pooltki nii palju kui vanasti. Nüüd lihtsalt peab valima, millele oma jõudu kulutada.

MUUTUMISTES

Mõttemaadel

Kohe-kohe algab august, mil toimuvad mu elus suured muudatused. Puhkusest saab mälestus ja uus igatsus.

Poisid olid eile arvuti tühjaks lasknud ja ma ei leia enam paljusid oma lemmikuid üles.
Eks seilan siis välismaa blogides, sest satun headele üllatustele, eriti muusikalistele – äsja saadud leid on ka mõnus kuulata.
Kurb on see, et Kadi ära läks. Saime küll kaks korda rattamatkal käia, kuid mulle jäi ikka temaga suhtlemisest väheks.
Ta luges mu öökapiraamatut (rääkisime sellest palju), millest siia üks lõik:

” Kui me avatud südamest “mõtleme” ja vaatleme, siis saavutame lõputu tasakaalu, armastuse, tarkuse ja teadmise. Intuitiivsusest saab teejuht, mis suunab meid läbi manipulatsioonide labürindi……Nägemine pole uskumine; isegi tundmine pole uskumine;
teadmine
on uskumine, pigem siiski teadmine on teadmine. Uskumine on mõistuse illusioon. Kui me südamele alistume, hakkab pea nägema reaalsust teistsugusest, avaramast perspektiivist…..Iseendaga rahu tehes sõlmime me rahu elu endaga, sest meie oleme elu ise…..Kus valitseb vaikus? See on meie sisemuses ning just sinna peame minema, et kogeda Ainust…mõtle, et sa oled õnnelik ja nii juhtubki…vihkamine ei ole armastuse teine polaarsus, sest Armastus on Ainulisus ja Ainulisusel ei ole polaarsust. Kui vihkame neid, kes põhjustavad segadusi, siis hoiame ennast illusioonis ning seega nende mõjuvõimu all, keda me vihkame. Manipuleerijad on tulvil vihkamist ja hirmu.
Friedrich Nietzsche ütles kord nõnda:

“Sina, kes sa koletistega võitled, pead tähele panema, et sa ise ei muutuks koletiseks. Ja kui sa vaatad liiga kaua sügavikku, siis hakkab sügavikki sind vaatama.”

Vihkamine, vaenulikkus ja kättemaksuiha on hinge vähktõbi. Kui me neid tundeid kogeme, siis kes on ohvrid? Meie oleme.
Buckminster Fuller ütles: “Te ei muuda kunagi midagi, võideldes olemasoleva reaalsusega. Millegi teisendamiseks ehitage uus mudel, mis muudab senise iganenuks.”
..Kõik, mis juhtub, sünnib meie tahtel ja meil on ääretu muutmise jõud.

2006, VALGAS

Vene luulest

Приговор
И упало каменное слово
На мою еще живую грудь.
Ничего, ведь я была готова,
Справлюсь с этим как-нибудь.

У меня сегодня много дела:
Надо память до конца убить,
Надо, чтоб душа окаменела,
Надо снова научиться жить.

А не то… Горячий шелест лета,
Словно праздник за моим окном.
Я давно предчувствовала этот
Светлый день и опустелый дом.
Anna Ahmatova
————————————-

Parimad luule-elamused olen saanud juhuslikult, enamasti tänu mõnele heale sõbrale. Praegu Peterburgis elav Tanja luges mulle oma lemmikuid ette ja mina nautisin…siis hakkasin ise lugema vene keeles. Praegugi on mul alles kaustikud, kuhu olen üles kirjutanud luulet vene keeles. Venekeelsel luulel on mingisugune eriline võlu, mida eestikeelsel ei ole. Kas on tegemist sõnaväega? Kui Viljandi ööluule-üritusel luulet loeti, siis kõlas taas vene keeles esitatud luule minu jaoks kõige luulelisemalt. Ilmselt mulle lihtasalt istub paatoslikkus, mis luulega nii hästi kokku sobib. Ju on ka sõnadel oma sügavus olemas – vene luules on sügavust ja haaret.

TÖISELT-2005/KÜLAST KÜLLA -2006

-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
2006
Pool üheksa algas väljasõit ja tagasi saabusime päikeseloojangul. Vastuvõtud igal pool olid tipptasemel, kuid mind häiris tormamine ühest kohast teise. See oli ka ainus kriitiline tähelepanek kogu päeva kohta.
———-
2005
Läksin hämarikus aeda veel tikreid nosima, kui kohtasin seal oma vana tuttavat, siili. Ta ei kartnudki mind, vaid otsis midagi rohust, aeg-ajalt ninaga õhku nuuskides – nii naljakas. Kui Kadi pildistama kutsusin, jooksis ta tikripöösasse peitu……

………

………

………

………

………

………

………

………

Esimene pärl - seda näeb homme või ülehomme pildilt.

Teine – mina ise, töökas mis hirmus: kui teised tuppa tulid ja jäid, siis mina läksin tagasi ja tegin veel. Rüütel pakkus välja väga hea mõtte, et igale noorele perele tuleks eraldada maalapp ja stardikapital kodu rajamiseks. Eraomand on täiesti priima asi, kuid olen veendunud, et mitte rohkem kui jõud peale hakkab. Oleme lõpuks jõudnud niikaugele, et kujundame majaümbrust. Kodus olen sisustusargitekt, disainer, maastikukujandaja, aednik, kokk, koristaja jne….ja õnneks ka blogija. Ohh, küll on siin mõnus möödunud päevale rahuloluga mõelda.

……

PÄEV PARTIDE JA PISIPOISIGA

………………..

22.57

…kuid sellesse mahtus ka jalgrattamatk, kuhu me fotokat kaasa ei võtnud. Kahju, oleksin pildistanud hernepõldu, metsistunud õunaaeda, rebast, kes laial lagedal silkas.

Taas oli meil külas Hugo-Martin. Õhtul tuli siit läbi ka Kristel , kes oli saanud järvest suure särje, mida ta meile demonstreeris. Kuid peamine – koju toodi patsient, keda on vaja veel kaua hellitada ja hoida.

KODULOOMADEST

……………………………

Kohtan seda siilikest juba päris tihti. Ta käib ilmselt kassi söögikausi juures.

Kui silda ehitasime, jooksis järve kallast pidi nirginäoga loomake, väledajalgne ja armsa näoga. Elame nagu loomaparadiisis: talvel näeb köögiaknast kitsi, kes on inimestega ära harjunud, sest viimati neist mööda sõites nad ei teinud väljagi, et autost neid viis minutit jälgisime. Märtsijänesed otsustasid mu tikripöösa ümber pulmatantsu lüüa ja üldse kohtan siin loomi, milliseid varem pole märganud. Olin ma varem pimedusega löödud?
—–
2006 Loomade ja lindude hulk me maja juures on märgatavalt kasvanud. Eile õhtul istusime Kadiga kiigel ja mööda teed silkas rebane, aga samal ajal sulistas vees kobras. Pimedas lendab õhus palju nahkhiiri ja öökullgi istub julgelt me maja rõdu äärel. Aga pardid oleks nagu kodupardid, sest kui ujuma läheme, siis tulevad nad otse nina alla, sest on harjunud inimestelt toitu saama. Kui poode poleks olemas, me nälga ei jääks.
—
Kahjuks sõidab Kadi täna ära. Eile tegime suurpuhastust ja täna võiks lulli lüüa.

2006,FOLGILT

-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-

-
Folk on aja mahavõtmine.
Laadimine.
Juured.
Uued tutvused.
Lihtne ja mõnus muusika.
Kahjuks on seal nii palju rahvast, et ma alles kodus nägin, et olin pildile saanud suurepärase inimese Anne-Malle Halliku.

HAMBAD JA ARUKUS/ MUU MULLE VAJALIK INFO

2005

Hambad peegeldavat inimese arukust.Et siis kellel on hambad korras, sellel on ka arukusega kõik korras. Arvatavasti see nii ongi, kui kõikidele oma tuttavatele mõtlema hakata. hambasse puhumine on valetamine. Arukas inimene tabab vale kohe ära. Hambasse saab siis puhuda, kui seal on auk.

Millised võiksid olla aruka inimese kreedod pingereastatult:

Julge armastus vabastab.

( Armastus saabki ainult julge olla. Kui ta on hirmunud ehk siis omastav, polegi ta õige armastus.)

*

Mees, kes paneb naise endast kõrgemale, areneb läbi naise arukuse.

Ta omandab selgelt tunnetamise võime.

*

Naine, kes paneb mehe endast kõrgemale, areneb läbi mehe arukuse.

ta omandab selgeltnägemisvõime.

*

Kui ei ole ülinõudlikkust, siis ei ole ka rahulolematust.

‘

Allikas

-
-
2006

Folgipisik on massides möllamas. Viljandi on paksult rahvast täis. Õnneks mina ja mu külalised nakkust ei saanud ja ma sain meie terrassil mõnusa õhtu veeta. Enne seda tänu Ädule ronisin vette. Tulemuseks oli värskus ja tohutu isu, nii et grillimine oli asja eest.Aga lühikeseks jäi mulle seegi rõõm.
—-
Kui ma eile punapeete harvendasin, siis vajusid taimed lösakile ja ma mõtlesin, et lastega on samamoodi: seega on vaja neile pisikesest peale anda võimalus ise kasvamiseks, hakkama saamiseks. Kurb on vaadata, et tänapäeva noored on nagu potitaimed, üksteise kõrval massipsühhooside küüsis. Mul ausalt öeldes vedas, et vanemad kasvatasid meid tugevaiks ja töökaiks ning me ei elanud kellegi toel ega arvelt.
—–
Täna lõikusin tilli ja panin sügavkülma, Kadi kastis ja Mait pildistas.Paar pilti siiagi: